(lad. agapornis)
Lembelinnud on väiksed, aga pretensioonikad papagoid. Lembelindude hulka kuulub 9 eri liiki, kuid enamlevinud lemmiklindudena on neist kolm: roosapõsk-lembelind (agapornis roseicollis), akaatsia (vahel ka mask-) lembelind (agapornis personata) ja fischeri (ehk serengeti) lembelind (agapornis fischeri). Lembelinnud
elavad looduslikult Aafrikas ja Madagaskaril, tavaliselt
kümne-mõnekümnekesi parves. Lembelinnud on kasvult väiksed, 13-17 cm
pikad, jõulised, lühikese sabaga linnud. Kõikidel lembelindudel on
kehaga võrreldes suhteliselt suur pea ja massiivne nokk.
Esimesed
lembelinnud toodi Euroopasse 18. sajandil. Eurooplastele meeldis linude
kirev värvitoon ja elav loomus. Lembelinde peeti lemmikutena juba
Antiikses Kreekas ja Roomas. Üks tuntuimatest papagoipidajatest oli
Aleksander Suur.
Lembelinnud
on enesekindlad, kiired, uudishimulikud ja elavad linnud. Kuigi nende
nokk on väike, võib see oma tugevuse tõttu palju pahandust teha, on
võimelised õppima ise puuriust avama. avastama.Teiste lindudega
lembelinnud ei pruugi läbi saada, peamiseks mureks on teiste jalgade ja
varvaste hammustamine. Lembelinnud tunnevad end kõige paremini
paarikaupa. Sellest tuleb ka nende nimi – lembelind. Alati siiski ei
pea need linnud just paaris olema. Kuigi sageli
räägitakse, et lembelind võib kaaslase puudumisel üksindusse surra, on
viimasel ajal hakatud seda müüdiks pidama. Kui linnuga piisavalt
tegeleda, elab ta väga edukalt ja õnnelikult ka üksi. Noor lembelind
muutub kergesti taltsaks ja kiindub omanikku sügavalt. Pikka aega
paarina elama harjunud linnule tuleks kaaslase surma korral siiski uus
seltsiline võtta.
Lembelindude hääl on üsna võimas ja kile,
kuid kõrvadele ei ole see siiski valus kuulata. Korruselamu seintest
tema hääl samuti läbi ei kostu. Inimkõne matkijad lembelinnud üldiselt
ei ole, kuid nad võivad õppida jäljendama siiski üksikuid sõnu ning
teatud hääli, nagu näiteks vilistamine, erinevad naksatused jne.
Lembelind võib elada hea hooldamise korral isegi 20 aastaseks.
Lembelindudele
sobib tavaline viirpapagoidele mõeldud puur (70x45x60 cm). Puuri tuleb
sisustada erineva paksusega õrtega ja erinevate ronimisvõimalustega,
nagu kiige ja köied. Lembelindudele meeldib närida ja nende nokkadele
tuleb anda palju tegevust - näiteks närida
pajuoksi või igasuguseid erinevaid papist karbikesi. Kui puur on väike,
tuleb lasta neid palju lendama. Samuti tuleb neile anda võimalust mitu
korda nädalas basseinis ujumas käia või siis lindu piserdada.
Toiduks
tuleb neile pakkuda kanaari paelrohu seemneid, hirssi, tangu, veidike
päevalilleseemneid (kuid siiski vältida segusid, kus neid palju on). Lisaks
õunu ja rohelist ning vitamiine, seda eriti pesitsusperioodil, samuti
keedetud muna. Värsket joogivett tuleb vahetada iga päev. Veel võib
anda tumedat keedetud riisi, maisi, ning mõnikord harva võib neile anda
keedetud maitsestamata kala või väherasvast juustu (nt rasvatut
kodujuustu). Ka idandatud seemned on suur maiuspala. Kevadel võib anda
võilillelehti, paju- või kaselehtedega oksi.
Lembelindude
paljundamine on kodustes tingimustes küllalt lihtne. Alla
aasta-poolteise aasta vanuseid linde paljundada ei soovitata. Enne
pesitusperioodi tuleb lindudele hakata andma vitamiini- ja
mineraalainete lisandeid, kindlasti munatoitu, lahjat kohupiima ning
pikendada nende valguspäeva 14-16 tunnini. Pesakastiks sobib
viirpapagoile mõeldud pesakast.
Kurnas on
tavaliselt 3-6 muna. Haudeaeg kestab 20-26 päeva. Haub emaslind üksi.
Järglaste eest hoolitsevad võrdselt mõlemad vanemad. Pojad tulevad
pesakastist välja umbes kuu vanuselt. Lennuvõime saavutavad nad 42
päeva vanuselt.
Ema- ja isalinnu sugu määrata on raske, 100%-lise kindlusega saab seda teha vaid teaduslikult. Kõige raskem on sugu määrata just meil kõige enam levinud roosapõsk-, akaatsia- ja fischeri-lembelinnul.
Fotol roosapõsk lembelinnu lutiino vorm, toto autor Gea66
Liigid
LEVINUMAD Roosapõsk-lembelind (Peach-faced Lovebird, lad agapornis roseicollis) on
meile kõige tuttavam. Ta on umbes 15 cm pikk. Põhivärvilt on ta
roheline, aga näo ja kurgu all on suur roosa mask. Selg ja tiibade
alune osa on sinine. Tema
silmade ümber on peenikesed hallikasvalged rõngad. Roosapõsk-lembelinde
on aretatud ka paljudes erinevates värvitoonides (rohelise, kollase
sinise).
Roosapõsk lembelinnud (foto autorKatakas) Akaatsia (vahel ka mask-) lembelind (Black-masked Lovebird, lad. agapornis personata) on
14-15 cm pikk. Ka tema on põhivärvilt roheline, aga kaela piirkonnast
muutub kollaseks, pea on must. Selg ja tiibade alt on hallikassinine.
Nokk on punane ja silma iiris pruun. Silma ümber on lai valge rõngas.
Emane on isasest veidi kogukam, kuid emase pea on väiksem. Ka
mask-lembelindudest on aretatud mõningaid värvitoone, enam levinud on
sinine. 
Akaatsia-lembelind 
Serengeti (fischeri) lembelinnu (Fischer's Lovebird, lad. agapornis fischeri) pikkus
on 15 cm. Tema pea, mask ja rinna ülaosa on oranzhikas punane. Pealaelt
ja kuklalt vahetub oranž vähehaaval tumedama punasega, rinnal
kollasemaga. Nokk on erkpunane ja silmade ümber on valged rõngad. Ka Fisheri-lembelinnul on emane isasest veidi kogukam, kuid emase pea on väiksem. Foto autor Gea66 VÄHEMLEVINUD
Eestikeelsed nimetused võtsin internetilehelt Maailma lindude nimetused Lembelindudest saab põhjalikumalt lugeda netilehtedelt African LoveBird Society ja www.marvinettes.com
Artikli päritolu: http://www.freewebs.com/abadaa2/lembelind.htm
Allikas: http://www.freewebs.com/abadaa2/erispapagoi.htm |
