Tutvustuseks

Viirpapagoid kui lemmiklindu on mitmetes värvivariantides ning teda peetakse meelsasti kogu maailma kodudes. Vabas looduses elavad viirpapagoid parvedes ning pesitsevad kolooniatena. Roheline värvus maskeerib neid puude latvades suurepäraselt.

Eluviis

Viirpapagoi on seltsiv lind, kes elab väiksemate parvedena. Toiduretkede või rännete käigus ühinevad üksikud parved suurtesse rühmadesse.

Tuhandepealised papagoide parved moodustavad sõna otseses mõttes pilvi, mis võivad mõnikord kogu taevalaotuse kinni katta. Parved lendavad kiiresti ning on võimelised ootamatult, ent koordineeritult lennusuunda muutma.

Puuokstel puhkavaid viirpapagoisid on sageli enne kuulda kui näha. Linnud hoiavad üksteisega kontakti pidevalt sädistades ja siristades. Puud, millel viirpapagoide parved öid veedavad, „elavnevad" päikesetõusu ajal. Papagoid ärkavad üles, puhastavad sulgi ja suhtlevad teiste lindudega. Seejärel lahkub kogu parv üheskoos puult ning suundub toitu ja vett hankima.

Väga kuumadel päevadel naasevad papagoid puude varju, mis harilikult kasvavad vee lähedal. Liikumatult, tasakesi ning nii hästi lehtede sees varjatult, et neid võib märgata alles mõne sammu kauguselt, ootavad nad leitsaku taandumist.

Paljunemine

Viirpapagoid pesitsevad hiiglaslike kolooniatena. Austraalia põhjaosas pesitsevad nad kuuma suve lõpupoole, vihmaperioodi lõpul.

Paaritumise algust tähistavaks signaaliks on tõenäoliselt esimene vihm või kõrgem õhuniiskus. Linnud munevad niisugusel perioodil, et linnupojad kooruksid munadest ajal, mil on saada hulgaliselt rohuseemneid – papagoide põhitoitu.

Suve lõpupoole rändavad papagoid hiigelsuurte parvedena lõunasse, et seal uuesti pesitseda. Soodsate tingimuste korral võib papagoipaaril olla mitu pesakonda aastas. Pesakohaks valib emaslind harilikult puuõõnsuse.

Ta muneb 5-6 muna, reeglina 24-tunniste vaheaegadega. Mune haub ta üksi, isaslind toob talle aga toitu. Linnupojad kooruvad 17-20 päeva möödudes, sageli ühepäevaste vaheaegadega.

Algul toidavad vanalinnud neid „papagoipiimaga", mis on süsivesikuterohke ning meenutab imetajate piima. Hiljem hakkavad saama pugust väljaöögatavat poolseeditud toitu. Pojad on lennuvõimelised umbes kuu aja vanuselt.

Toitumine

Viirpapagoide parved rändavad Austraalia põhja- ja lõunaosa vahet, järgnedes vihmaperioodidele, mis panevad maa pärast põuda taas haljendama. Kui mandri sisealadel valitseb suur põud, jõuavad linnud välja mererannikule, kus neid tavaliselt ei kohta.

Varahommikul ja õhtuti kogunevad lagedate rohtalade kohale hiigelsuured papagoide parved, kes lendavad toitu otsima. Kõige enam armastavad nad rohu- ja taimeseemneid. Viirpapagoi koorib osavalt tera kestast välja ning sööb selle tervelt või tükkidena ära. Sageli ronib ta kõrgeid rohukõrsi mööda üles, et jõuda ladvas leiduvate seemneteni.

Viirpapagoi on väga hästi kohastunud eluks kuivades piirkondades ja on suuteline imekspandavalt pikka aega ilma veeta läbi ajama. Põua ajal oskab ta naha ja uriini kaudu toimuvat veekadu piirata. Seemned, millest ta toitub, sisaldavad nii palju vett, et papagoi on suuteline ellu jääma koguni viis kuud veeta olles.

Sellele tõhusale strateegiale vaatamata hukkub põuaajal hulgaliselt papagoisid.

KAS TEADSID ET…

• Kuumalainete ajal, mis puudutasid Austraaliat aastal 1932, nähti mitmest miljonist papagoist koosnevat parve, mis rändas põhja poole. Vaatluspunktist möödus parv nelja tunni jooksul.
• Viirpapagoi on võimeline suurepäraselt „ilma ennustama". Kui ta mõnele alale rohkearvuliselt ilmub, on peagi vihma oodata. Arvatakse, et viirpapagoid oskavad ilmamuutusi ette näha pilvede kuju ning õhurõhu põhjal.
• Emane viirpapagoi toidab harilikult kõigepealt kõige pisemaid ning nõrgemaid linnupoegi. Tänu sellele on suurem šanss, et ellu jäävad kõik pojad ning mitte ainult kõige tugevamad.
• Eurooplased avastasid viirpapagoid 1803. aastal.

SUURUS

Pikkus: 18 cm.

Kaal: 45-50 g.

PALJUNEMINE

Suguküpsus: 5. elukuul.

Pesitsusaeg: Lõunapoolsetel aladel augustist jaanuarini, põhjapoolsetel juunist septembrini.

Pesakondade arv: Toiduküllusest olenevalt 1-3.

Munade arv: 5-6.

Haudumisaeg: 17-19 päeva.

Pojad saavad lennuvõimeliseks: 30-päevaselt.

ELUVIIS

Harjumispärane eluviis: Elavad suurte rändparvedena.

Häälitsused: Süües tasane sädin, sirin ja väiksed piiksatused.

Toitumine: Rohu- ja taimeseemned.

Eluea pikkus: Vabas looduses 3-4 aastat, vangistuses 15-17 aastat.

LEVIALA

   - Viirpapagoide leviala

ESINEMINE

Austraalias, väljaarvatud mandri rannikuosa. Vaid äärmusliku põua korral jõuavad viirpapagoid rannikualadele. Tasmaanias ei esine. Elab ja pesitseb ka Florida ps.

KAITSE

Kõigist Austraalias elutsevatest papagoidest on viirpapagoi arvukaim, eriti aastatel, mil on rohkesti sademeid, mis omakorda tähendab toiduküllust.

VÄRVUS

Viirpapagoi looduslik vorm on heleroheline, nägu kollane, mustad täpid kurgu all. Sabasuled on tumesinised. Aretatud viirpapagoid on veidi suuremad (pikkus koos sabaga 18 cm) kui looduses elutsevad linnud.
Tänaseks on aretatud mitu tuhat (!) viirpapagoi erinevat värvikombinatsiooni.
Kõige esmalt hakkasid ringlema kollased mutatsioonid Austraalias, see oli 1872. Kollased viirud on kas hele-, kuld-, oranžikaskollased või oranžikaspunased.

Põselaigud sageli kahvatulillad. Silmad tumedad.
Lutiino (1879) on sügavkollane, punaste silmadega ning valgete põselaikudega.
1930-ndatel aastatel said tuntuks albiinod - lumivalged punaste silmadega linnud.
Esimesed papagoide rohelised värvitoonid peale metsiku värvi aretati 1915 Prantsusmaal, kui õnnestus aretada tumeroheline viirpapagoi. Neile järgnesid oliivrohelised - nii olidki loodud nii hele-, keskmised kui tumerohelised viirpapagoid. Edasi hakati saama aretuse teel järjest tumedamaid rohelisi vorme.
Esimesed sinised viirpapagoid, keda näitusel näha võis, olid pärit Suurbritanniast 1910 aastal. 1920 aastal aretati koobaltsinine, sellele järgnes kahvatulilla. Violetsed viirpapagoid ilmusid 1936 aastal, saavutades kohe suure populaarsuse. Eriti hinnatud on violetsed kollase peaga isendid.
On ka veel hallid linnud. Hallidel ja sinistel viirpapagoidel on nii halli-, valge- kui kollasetiivalised ning isegi kollasenäolised vormid. Ühel viimasel mutatsioonvormil on tumedamate sulgede keskel heledamad laigud ja seda omadust saab kombineerida iga värvitooniga.
Siis muidugi veel kõikvõimalikud erinevat värvi kirjud ja laigulised vormid, nii 2-, 3- kui isegi 4-värvilised. Väga levinud on kollase-rohelisekirjud ning sinise-valgekirjud linnud.
Üks värvus, mis on teoreetiliselt võimalik ja alles ootab aretajaid, on must viirpapagoi.
On aretatud ka tutilisi viirpapagoisid. Tutte on 3 erinevat varianti. Tutilised linnud võivad olla kõikvõimalikes erinevates värvides. Tutiga poegade saamiseks peab üks vanematest olema harilik, ilma tutita viirpapagoi.

PILTIDE ALLIKAD:

http://www.matmice.com/home/viirukaparitolu

http://www.matmice.com/home/viirukatoud

Loomariigis

KASUTATUD KIRJANDUS:

Loomariigis

http://www.matmice.com/home/viirukatoud