(lad. Platycercus)
Rosellat
tuntakse kaheksat liiki, kes elavad Austraalia idapiirkondades ja
Tasmaanias ja on sealsete savannide ja lagerohtlate kõige tavalisemad
linnud. Eestis on enim levinud hundrosella (mõnes kohas nimetatakse
teda ka punarind või valgekurk rosella) ja viimasel ajal ka
punarosella. Rosella on elegantne
lind oma pika saleda keha ja uhke värvi tõttu. Rosellad on
pikasabalised, kuid nende sabasuled ei ahene tipust. Nende seljal ja
tiibadel on väga iseloomulik soomusjas muster. Värv on eri liikidel
erinev. Rosellal on väike, üsna ümar pea, tumedad ümarad silmad. Olenevalt liigist on nende suurus 24-36 cm.
Looduses
elavad rosellad avamaal parves (8-10 lindu) ja sageli meelsasti
veekogude lähedal. Parves võivad need linnud olla päris häälekad. Looduses
on nad üsna julged, kui neile on sellest kasu. Pargis või rahvarohkes
kohas neid ei häidi inimeste lähedus, eriti kui sealt saab toitu
noolida. Looduses saavad nad toitu nii puuladvast kui maast.
Lemmiklinnuna on rosella viimasel ajal Eestis järjest tuntumaks saanud, kuna mitmes kaupluses on erinevaid liike müügil olnud.
Rosellat
võib soovitada ka algajale, kuid teda võttes peab arvestada asjaoluga,
et rosella ei ole selline käelind kui näiteks viirpapagoi või
nümfkakaduu, kuigi erandeid leidub, eriti noorlindu õpetades. Ta on natuke enesesse tõmbunum ja meelsasti inimesele käele ei tule. Rosellad on oma iseloomult targad, mänguhimulised, uudishimulikud, väga leidlikud ja neil on kõrge eneseväärikus. Rosellaga
ühte puuri ei soovitata teist liiki lindu, kuna rosella või olla
agressiivne teiste lindude suhtes. Puurilinnuna rosellad ei ole
üldiselt väga valjuhäälsed, eriti võrreldes teiste samasuurte
papagoidega, on nende hääl üsna meloodiline. Neid võib julgelt pidada
korruselamus, kuna nad ei häiri oma häälega naabreid. Nende hääleskaala
on koosneb paljudest erinevatest häälitsustest.
Rosellat
ei maksa jätta puurist väljas olles omapead, kuna oma uudishimulikkuse
tõttu topivad nad oma nokka igale poole, nii et oht vigastada saada on
alati olemas. Samuti tuleb olla ettevaatlik (eriti uue äsja võetud linnu puhul)
akendega, kuna oma suure lennukiiruse tõttu võib lind kergesti aknasse
lennata ja end sel kombel vigastada. Rosella omanikul peab olema palju
kannatust ja huumorimeelt, sest rosellat on raske ninapidi vedada – ta
lihtsalt naerab su üle. Õigete tingimuste juures võib rosella elada kuni 20 aastaseks.
Puur
Rosellad on väga aktiivsed, mänguhimulised, nii et nende puur peaks olema piisavalt suur (130 x 55 x 80 või 100 x 75 x 80, alati võib olla ka suurem), kus on palju oksi, nööre jm, mis neile tegevust annaks. Rosellale meeldib nii mööda oksi ronida kui puuri põhjas käia toitu otsimas.
Euroopas
peetakse rosellasid ka aastaringselt suurtes aviaariumides, kus on on
muidugi soojustatud siseruumid, kuhu linnud soovi korral minna
saavad, kuid on üllatav, et kuigi need linnud tulevad Austraaliast,
tunnevad nad end hästi isegi lumega. Eestis muidugi ei saa rosellasid
talvel aviaariumis pidada ja temperatuuri langedes alla 10 kraadi
tuleks nad tuppa tuua. Kuna rosellad armastavad väga end kasta, tuleks neile seda võimaldada.
Toit
Rosella
toit koosneb parakiitidele mõeldud seemnesegudest, puuviljadest, eriti
hea on õun, mitmesugustest aed-ja juurviljadest, eriti porgand, mida
tuleks keeta paar minutit, marjadest ja putukatest, pakkuda ka idusid.
Vahel võib pakkuda ka kukeleiba. Head on sellised seemnesegud, mis
sisaldavad hirssi, rohuseemneid, kaera,
nisu, päevalilleseemneid, kanepit. Rohelisest võiks suvel pakkuda
võilillelehti ja vesiheina. Pesitsus- ja sulgimise perioodil tuleks
anda muna, putukaid ja idandatud päevalileseemneid. Inimestele mõeldud toitudest maitseb rosellale küpsetatud kana, samuti keedetud uba ja riis. Iga päev tuleb vahetada joogivett.
Hea
oleks pidada vahepeal pausi värskest toidust (nt oktoobrist
detsembrini) ja anda ainult kuiva toitu (seemneid, mõnikord ka
putukaid). Haige või sulgiva linnu puhul seda muidugi teha ei tohi.
Rosellad
sigivad kodustes tingimustes üsna hästi, eriti idarosellad.
Pesitsusajal tuleb neile anda tavatoidule lisaks rohkem keedetud muna
ja munakoort (2-3 korda nädalas), kaltsiumi ja vitamiine. Pesakasti
mõõtmed võiksid olla 40 x 25 x 25, Nad munevad 4-8 muna, mis kooruvd
19-22 päeva pärast. Pojad lahkuvad pesast umbes kuu vanusena ja
muutuvad kiiresti lennuvõimeliseks, iseseisevalt hakkavad nad sööma
umbes 6 nädalaselt. Päris iseseisvaks
saavad 50 päeva vanuselt. Pesitsusajal saabudes isane hakkab emasele
pakkuma nn kubutoitu. Õige paaritumisaeg võib kesta paar nädalat, kuid
pesakast hakkab huvi pakkuma hiljem. Munemisaja lähenedes muutub
lindude käitumine argessiivsemaks ja pesitsev paar tuleks teistest
lindudest eraldada. Ühes puuris kahte pesitsevat paari ei ole samuti
hea pidada. Emane ja isane uurivad koos enne munemise algust hoolega
pesakasti. Emane muneb korraga ühe muna 2-4 päevaste vahedega ja
haudumine algab alles siis, kui kõik munad on munetud. Isane hoolitseb
ema ja poegade toidu eest. Kuna poegade kasv on kiire, siis on emalinnu
toiduvaliku eest vaja kanda rohkem hoolt kui tavaliselt. Poegade eest
hoolitsevad emalinnud ise, eraldi neid toita ei ole vaja. Pesakasti on
siiski vaja puhastada ja iga päev kontrollida. Pojad tuleks umbes kahe
kuu vanuselt isalinnust eraldada, kuna isalind võib oma liigikaaslaste
suhtes kurjaks muutuda. Pesakasti võiks ka seejärel ära võtta, et
vältida liigset pesitsemist, kuna eriti kevad-suvel võib emane mitmeid kordi pesitseda.
Sugupoolte erinevus on vaid selles, et isalind on erksamat värvi ning emase pea on kitsam kui isasel.
Fotol hund-rosellapapagoi (Platycercus eximius (P. e. eximius) – Eastern Rosella) nimega Baiki, foto saatis Margit Lepik
Allikas: http://www.freewebs.com/abadaa2/rosella.htm | 
